Tuul ja peedid

Eile oli tohutu tormituul.

Meie Eleniga tegime eile välkmatka: ratastega rongile, rongiga 50 min Eidaperre, ratastega 3km Mukri rappa, 45 minutit vesiroosilise laukajärve kaldal jalgade kõlgutamist ja tagasi rongile. Muidu oli kõik väga tore, aga see tuul! Tagasi rongijaama vändates lõõtsus tuul otse näkku, vastik kruusatee, tolm suus ja silmis, pluss vahepeal oli vaja ülesmäge sõita. Pärnus rongipeatusest mööda Jaansoni rada linna sõites läks vastutuul kohati nii tugevaks, et jäta või ratas seisma ja lükka käekõrval edasi. Koju jõudes olin nii väsinud, et isegi peale tunniajalist diivanil lesimist oli tunne, nagu laguneksin kohe tükkideks.

Täna on täielik tuulevaikus, päike särab, linnud laulavad. Isegi lihased pole eilsest rassimisest valusad.

Ma teadsin enne ka, et mu kommentaatorid on kohutavalt armsad ja toredad, aga ei teadnud, et NII toredad. Mulle oli üllatuseks, et pärast mu halapostitust tulid nii paljud mind lohutavalt õlale patsutama, paisid ja nõusid jagama. Aitäh!

Teie nõud ja paid olid mulle hindamatuks toeks. Mõtlesin- äkki polegi asi nii hull. Panin pea tööle ja tegin nimekirja tegevustest ning ideedest, mis võiksid mind madalseisust üle aidata. Eile näiteks nikerdasin uue blogi kallal (varsti räägin sellest), tegin tatraküpsiseid ja kanepipitsat, otsisin välja borširetsepti (meile toodi kuhi peete) ja voolisin kuus nukupead. Homme plaanin saata paar e-maili, teha valmis nukukehad ja keeta letšot, sest saan praaktomateid, 50 senti kilo.

Ükskord Ebapärlikarp kirjutas, et vaatas ringi ja leidis rõõmuga, et tal on kõik olemas, ilus ja täiesti hästi. Mõtlesin tookord selle üle pikalt. Kas pärast tunnet, et kõik on väga hästi, tuleb tunne, et oska isegi enam millestki unistada või midagi igatseda? Kas arengut soodustab see, et sul on midagi olulist puudu (külmkapp, tervis, hingerahu) või see, et – jee, kõik on ok, mured ei vaeva, nüüd mõtlen küll midagi eriti lahedat välja?

Mõnikord sunnivad tormituuled oma elu üle vaatama. Kui ei taha, et tuul olulised asjad minema viiks, tuleb need kõvemini kinni siduda. Hea on teada, et pärast tormi ja vihma tuleb päike välja.

Ja hea on meeles pidada, et paar head sõna või kotitäis peete võivad andjale tunduda tühistena, aga olla oluliseks toeks kellelegi, kel vastutuules jõud otsa saanud ja silmad liiva täis.

Posted in Uncategorized | 3 kommentaari

Sest..

Panin eilse postituse parooli alla, sest..

Kirjutasin selle emotsioonihoos, olin tõesti löödud ja eneses pettunud. Tagantjärele hakkasin põdema, sest igaüks ju tahab endast näidata ikka ilusamat poolt, et saba oleks rõngas ja karv läigib.

No ma ei ole alati ilus. Ma ei saa alati oma eluga hakkama. Aga avalik kurtmine ei aita asjade paranemisele kuidagi kaasa. Mul hakkas piinlik, et ebaõnnestusin ja veel piinlikum, et sellest avalikult rääkisin. Ma tunnen ennast halvasti, kui mõni sõber küsib kulme kergitades- sa ei saagi sellega hakkama või? A kuidas sa ei saa siis? Peaksid ju küll saama?

Ühesõnaga teeme nii, et eilset postitust pole olnud, ma püüan edaspidi rohkem ja kui keegi tahab veel midagi sel teemal öelda, võib mulle kirjutada samina@hot.ee.

Posted in Uncategorized | 27 kommentaari

Kaitstud: Kassidega särk, 14 euri

Sisu on parooliga kaitstud. Selle nägemiseks sisesta palun oma parool.

Posted in Uncategorized

Kultuur, ilm ja modellid

Mu eelmisesse nädalasse mahtus lisaks Monomaffiale veel sündmusi, mis võiksid kanda alapealkirja “eestlane ja suvi”.

Neljapäevase teatriõhtu järel leidsime Katiga, et õhtu on nii soe, selge ja ilus ning miks mitte minna veel randa vaatama tantsuetendust meestest ja merest. Mõeldud tehtud. Hetkel, kui teatri juures autosse istusime, langes esimene vihmapiisk.

Aga me ju eestlased, mingid piisad meid kultuurinautimisel ei heiduta!

Hetkel, kui rannas auto kilomeetripikkusesse rivisse parkisin ja lapsega etenduspaiga pool matkamist alustasin, sai tilkadest sadu. Vihmavarje meil kaasas kahjuks polnud.

Kuna tee randa oli pilkaselt pime, jõudsin vahetult enne lava juurde jõudmist sumatada oma teatrikingadega sügavasse lompi. Loodetavasti ei saanud esinejad ja publik minu röögatusest liiast häiritud.

Siis vaatasime etendust, niipalju kui mööda prilliklaase allasirisev vihm lubas. Keksisin veidi muusika taktis jalalt jalale, sest vilu hakkas. Mu ümber seisid vihmakeepidesse mässitud eestlased täiesti liikumatult. Kultuur ju, mitte mingi simman!

Pidasime vastu päris tükk aega, kuid mehed laval olid kah võrdlemisi vaoshoitud oma tantsuga. Eestlased ju! Kontrast äsjanähtud teatrilavastusega, kus üks slovakk täitis oma energiaga terve teatrisaali, oli nii suur, et pöörasime oma lirtsuvad kinganinad kodu poole. Hetkel, kui autosse istusime, lõppes vihm.

Reedel käisin vaatamas Eesti-Poola sõprusorkestri esinemist, kus ka minu poiskene üles astus. Päike lõõmas, aga külm tuul laamendas nii, et pärast olid õlad täiesti kanged.

Eile otsustasime mehega tähistada tööka pühapäeva lõppu väikese vorstigrillimisega. Kuna viimati sadas vihma kolm päeva tagasi, arvas mees, et puud on koldesse pistmiseks kuivad küll, aga ta eksis. Tunni aja möödudes kössitasime ikka veel vaevalt hingitseva tuleaseme ääres, tihedas suitsupilves läkastades ja tuulepluusi hõlmu koomale sikutades. Me ju eestlased, grillirahvas!

Pooleteise tunni möödudes andsime alla. Korjasin tuhahelvestega kaetud ja vaevalt leigeks muutunud vorstid grillilt kokku ning panin köögis panni tulele. Eestlus eestluseks, aga nälg tahtis juba silmanägemise ära võtta!

Samas pühapäevane Kuurordimoe päev kulges lõõmavas päikeses. Mul üldse polnud plaanis sinna minna, aga kuna ootamatult selgus, et Krissu koos sõbraga astub seal üles rõivamodellina, ei saanud ma ometi oma tibukese esimest catwalki tähelepanuta jätta.

Ja seal ta kõndiski, täitsa üksi ja julge näoga!

Tead, üks 30nendates modell säras nii kaunilt nagu sume augustiöö.

Ta oli esiteks pikk. No minu 158 sentimeetri kõrval on kõik pikad peale hiinlaste ja pügmeede, aga tema oli pikk ja graatsiline, voolujooneliste kurvidega. Mõnikord pikad inimesed ei tea, kuhu oma käsi ja jalgu panna, aga tema kõndis elegantselt, ei ühtegi liigset liigutust. Päevitunud näol polnud paksu meigikorda, sest näojooned olid kõnekad selletagi. Pikad paksud ronkmustad juuksed voogasid seljal. Ta naeratas raugelt ja armsalt nagu Egiptuse kuninganna, hea kuninganna, kes kunagi ilmaasjata päid maha ei lase raiuda.

Minu oigamise “omg omg, ta on nii ilus, kuidas ta saab olla nii ilus!?” peale ütles Krissu, kes modellide seas mitu tundi veetis, et “ta oli jube sõbralik ka.”

Mina: “oh, ta on ilus JA hea ka veel!”

Krissu: “Jah, aga ära põe, mina näen sind samasugusena, kui sa rõõmsas tujus oled.”

Aww!

Posted in Uncategorized | 3 kommentaari

Viis piletit

 

Seekord oli mul Monomaffiale lausa viis piletit!

Viiest üks lavastus oli kohutavalt igav ja  pidin end kogu etenduse aja näpistama, et mitte magama jääda.

Üks lavastus oli suht normaalne, aga segasevõitu sisuga.

Kolmas lavastus oli kohutavalt naljakas! Tegu oli füüsilise komöödiaga, kus näitleja kehastas 20 tegelast, tema kehavalitsemine oli esmaklassiline, lausa akrobaatiline ja kuigi sügavamat sisu selles loos polnud, sai meel suurepäraselt lahutatud. Mu 14aastane oli vaimustuses.

Neljas lavastus, “Sõdur”, oli fantastiline. Sõjavastaseks manifestiks nimetatud raamat “Johnny got his gun”, millel näidend põhines, kirjutati Ameerika autori poolt 1939. aastal, aga mõjus jahmatavalt tänapäevaselt. Ikka veel on rikkaid härrasid, kes kalamarja suhu kühveldades teevad otsuseid, mille tagajärjel tuhanded peavad surma minema. Jah, me armastame kodumaad, aga kas selle eest suremine teeb kedagi õnnelikuks?

Noor soomlane Johannes Holopainen tegi superrolli. Ta oli publikule nii lähedal, hoobeldes automaadiga, pakkudes šampust, hoides kellegi kätt, räntsatades kellegi kõrvalistmele. Nii elus, nii intensiivne, nii füüsiline, samas nii kaitsetu.. Noor ja ilus mees- nagu meie pojad, nagu meie mehed. Mul oli saalis istudes lausa füüsiliselt valus mõelda, kui palju selliseid poegi ja abikaasasid on läbi ajaloo sõtta läinud ja kujuta ette, läheb praegu ikka veel.

USA miimi Bill Bowersi autobiograafiline lugu rääkis sellest, kuidas Montanas, kus Bill kasvas, ei olnud inimestel kombeks omavahel rääkida. Emotsioonid olid, jaa! palju emotsioone ja mõtteid, aga neid ei väljendatud kunagi! Ja Bill õppis end teistmoodi väljendama- temast sai miim. Põhimõtteliselt ta lihtsalt rääkis oma elust, tööst, armastusest, AIDSIst, homoseksualismist, kaotustest, alandustest. Esmajoones sellest, kuidas jääda iseendaks kõige kiuste. Jep, kõlab klišeelikult, aga etenduse ajal tahtsin vaheldumisi nutta ja naerda, sest selle vananeva miimi lugu läks südamesse. Olin näinud Billi kahe eelneva õhtu jooksul oma elukaaslasega käsikäes kõiki teisi etendusi vaatamas ja temast kiirgus tohutut elurõõmu, soojust ja tasakaalu. Ta sai sellega hakkama: ta teab, kes ta on, kust ja läbi millise jama tulnud ning happy about it.

Mulle jäi kõrvu see “mõtteid ja emotsioone oli palju, aga välja neid ei räägitud”. Montanas elavad vist eestlaste hõimukaaslased.

Jõudsin järeldusele, et see on ka minu probleem. Viimase nädala jooksul olen vihastanud vähemalt kümme korda, aga kas ma olen kellelegi midagi öelnud? EI!

Ma oleksin tahtnud öelda erinevatele inimestele asju, nagu “pane see krdi konditsioneer kinni, ma ütlesin ju, et mul on külm”, “ole korralikum!”, “mind ajab hulluks su üle võlli kohusetunne”, “mul pole mõtet sinuga milleski kokku leppida, sa niikuinii ei tee, mida  lubad”, “sinu sõnad tegid mulle haiget”, “armasta mind rohkem”.

Aga ma ei öelnud kellelegi midagi. Sest… mõtlesin- a mida see muudaks? Inimesed on ikka sellised edasi, nagu nad on. Inimesed ei muutu. Päris kindlasti ei muutu nad MINU PÄRAST, selleks, et minul oleks nendega parem. On mu enda valik, kas kannatan nende vihastamaajavad küljed välja või ütlen otse, mida tunnen ja rikun sellega suhted.

Olen terve elu olnud leebe inimene, isegi kurje netikommentaare ei kirjuta. Tahan heaga hakkama saada, vihkan konflikte, olen kompromissimeister. Aga nüüd tunnen, et olen sellega liiale läinud. On kaks võimalust: kas hakkan inimestele näkku ütlema, mida arvan või minust saab miim. Või tätoveerin endale sama lause käe peale, mis VVN.

Posted in Uncategorized | 16 kommentaari

Kui pole ressurssi

Mallukas kirjutas täna naistest, kes saavad muudkui lapsi, mõtlemata sellele, kas neil jätkub ressurssi nende üleskasvatamiseks. Täpsemalt viitas ta sellistele naistele, kes saavad lapsed, avastavad, et nende peale kulub arvestatav hulk raha ning hakkavad siis sotsiaalmeedias toetust manguma a la ma ei jõua lutipudelit osta, muidu lapsed jäävad nälga. Mis ei välista seda, et neil abipalujatel on kunstküüned ja –ripsmed, sest „ise ka ju tahaks elada“.

Kommentaatorid nõustusid: muidugi peab olema töö- ja elukoht ning normaalne palk, sest lapsele tahaks ikka parimat lubada ja nii paha, kui ta vaesuse tõttu peab end koolis-lasteaias end teistest kehvemini tundma.

Lugesin ja noogutasin ka kaasa, kuid samas tundsin südames torget, sest minagi sain lapsed vägagi piiratud majanduslikus olukorras. Toetust pole ma mangunud ega kunstküüsi ihaldanud, aga teistest viletsamal järjel on mu lapsed pikki aastaid elanud tõesti. See käis nii:

Pärast ülikooli lõpetamist sain töökoha Pärnusse ja praktiliselt kohe jäin titeootele. Ühtaegu äge ja hirmus, sest elasime kööktoas ja emapalka ei olnud.  Samas sain ühekordset sünnitoetust, sõbrad tõid titeriideid (tutvusringkonnas oli beebibuum), laenasid titevoodi ja käru ning peagi sai kööktoast kolitud kahetoalisesse korterisse. See oli küll räämas, aga mu mees remontis selle korralikult ära. Saime teise lapse.

Täitsa kena elu! Ilus kodu ja nunnud lapsed.

WP_20160816_14_47_20_Pro.jpg

Siin peame Miku (triibupüksid) sünnat.

WP_20160816_14_47_46_Pro.jpg

Aga siis tuli üks raske talv antidepressantide ja sassis kehakeemiaga ning oh üllatust – jäin jälle lapseootele!

See rasedus lõpetas mu depressiooni ja paanikahood. Nüüd tuli selgelt mõelda. Kuna viiekesi kahetoalises elamine tundus mõeldamatu ja kinnisvarahinnad olid enne buumi soodsad, sai ostetud remonti vajav vana maja. Ega me teadnud, et see oli NII palju remonti vajav maja, siin olen selle saaga kirja pannud.

Ühe palga ja ühe lastetoetusega viit inimest ülal pidada oli juba päris raske, pealegi maja vajas remonti ja kiiresti, jõle külm oli. Kaks last käisid lasteaias – seegi andis rahakotis tunda. Eks vanemad toetasid sageli. Mina leiutasin sada toitu kartulist ja makaronist ja unistasin ajast, kui saan lastele iga päev jogurtit osta. Või endale huulepulga. Mees tahtis Soome tööle minna, aga mina võitlesin vastu – tahtsin, et lapsed kasvaksid koos isaga ega polnud nõus kolme pisikesega nädalate viisi üksi olema, sest mine tea, kuna jälle mõni toru lõhkeb.

Nagu pildilt näete, sai klaari jumega pereemast lühikese ajaga sorgus juustega äravaevatud naine.

WP_20160816_14_46_57_Pro.jpg

Lapsi räämas ümbrus ilmselt suurt ei häirinud.

WP_20160816_14_45_30_Pro

Mind küll häiris. Kedagi peale väga heade sõprade ma külla ei kutsunud, sest häbenesin.

Vaesusest väljarabelemine kestis aastaid, kuigi peagi läksin tööle ja millestki otseselt puudust enam polnud. Lapsed läksid kooli, jõudsime kõik vajaliku osta ja huviringide-ekskursioonide eest maksta.

Aga mul on tunne, et vaese inimese mõtteviis jäi mulle külge. Tunnen tänaseni piinlikkust, kui mõni võõras inimene mulle esimest korda külla tuleb, sest tuulekoda on endiselt remontimata ja esik vajaks hädasti uut tapeeti.

Kui olin Malluka blogipostituse lõpuni lugenud, küsisin Krissult: kas sa tunned, et su lapsepõlv oli vaene?

„Jaa muidugi!“  vastas Krissu. „Kogu aeg pidime nägema, et teistele osteti vingeid asju rolleritest uute telefonideni. Meie sõprade pered käisid igal aastal perereisidel ja E-le toodi Egiptusest rääkiv kaamel!“

Mina: „Oh, ma olen vist teinud valesid valikuid selle asemel, et „mu lastel ei peaks millestki puudus olema“. Nii kahju, et teil oli halb lapsepõlv!“

„Oh ei,“ ütles Krissu, „meie lapsepõlv oli lahe, sest saime teha kõike, mida tahtsime: sõpradega õues joosta, puude otsas ronida, juuksed siniseks värvida, vanadele tapeetidele joonistada, toas kive puruks taguda, et neist värvi teha. See kõik oli lahe ja paljud mu sõbrad kadestasid hoopis mind, sest nemad ei tohtinud midagi sellist teha. Vaesed jah olime, aga võibolla olid meil lihtsalt keskmisest paremal järjel sõbrad.“

No olgu peale –  olime vaesed, mis teha, lapsed ei saanud rollerit ega i-phone , aga kõige rohkem torkab mind see, et ma pole sellest kehvast ajast ilmselt midagi õppinud. Vilets majandaja olen endiselt – ei suuda  kuidagi kahe ega kuue kuu palga suurust tagavara tekitada, nagu majandusspetsialistid soovitavad. Endiselt ei käi me perereisidel ja sellel on mitmeid põhjusi.

Vaesus on samas suhteline mõiste. Eks igaüks elab nagu oskab. Aga natuke kahju ikkagi, et me ei saanud lastele ” pole millestki puudust” lapsepõlve tekitada.

Posted in Uncategorized | 45 kommentaari

Käisin ja sõin

Augustiunetuse festivali alguseks ladistas jubedalt vihma. Mõtlesin – kui kurb, kõik need 77 kohvikut, kontserdid, laste kirbukas, kõik läheb nurja.

Siiski väljusin kella kolme paiku kodust, kaasas hunnik lavaširulle, mille olin lubanud annetada poja kooli organiseeritud kohvikusse.

Koolis oli parajasti kontsert ja üsna palju feimi kogunud bändis tegi kaasa mu sõbranna poeg. Istusime, kuulasime ning mul oli raske silmist saada meenutuspilti, kui pisike Hendrik oli umbes meetripikkune ja valas Krissule liiva pähe : ). Enda laste suurekskasvamisega olen justkui juba harjunud, aga sõprade omadega mitte. Oled aastaid näinud neid põnne emade sabas jooksmas ja nüüd – kust äkki need vuntsid-habemed, meetrite viisi jalgu ja juukseid?

Kohvikute rajoonis oli olukord nutune, aga niipea kui vihm üle jäi, kus siis kohe hakkas inimesi tänavatele valguma! Jõin matcha-teed ja vaatasin kehamaalingute sündi, kuulasin tarbimisteemalist loengut ja mitut bändi, mis olid võrdlemisi sarnase kõlaga kõik.

Terjega tegime hiljem veel ühe tänavakohvikute ringi. Minul on sellistel üritustel alati soov süüa midagi, mida ma ise teha ei oska või ei viitsi; seepärast pannkoogid ja võileivad jäävad minust ostmata.

Samas esimese kohviku toit, mida ostsime rahvatantsijate tehtud kohvikust, oli ikkagi hämmastavalt lihtne: vineeritükil koorega keedetud kartuliviilud, paar kilufileed, munalõiku, soolakurki ja kastet. Aga nägi nii ilus välja ja maitses imeliselt!

Jõudes lõpuks ringiga välja jälle koolikohvikusse, nägin, kuidas üks onu ostis ära mu viimase lavaširulli. Mu tehtud toit söödi viimseni ära, hurraa!

Ise ostsin porgandikooki (kahjuks kuiv) ja šokolaadi-suvikõrvitsa-kooki (ämeizing, sõltuvusttekitav, püüan retsepti leida). Aga kõige ägedam asi, mida sõin, olin kapsaleib! Kujuta ette: keegi geenius oli seganud kokku kapsa-, tomati- ja sibulapudi (midagi vist oli midagi veel) ja teinud sellest toidukuivatis laastud, mida pakuti hummuse, läätsemäärde ja tomati-toorjuustukreemiga. Kõlab jubedalt, aga maitses erakordselt hästi!

söök

Vasakul suvikõrvitsakook, paremal kapsaleib.

Ühesõnaga oli taas imetore festival, sõbralik, maitse- ja kultuuriküllane.

Tänavatoiduüritusel paar nädalat tagasi sõin esmakordselt falafeli-wrappi. Sisendasin endale, et oo, huvitav maitse, aga lõpuni ära süüa ei suutnud, mingi ebameeldiv kõrvalmekk oli, taimsest “majoneesikastmest” või ohtrast küüslaugust.

Mul kripeldab veel südamel see matcha-asi. Poiskesed, kes seda siin müüvad, küsivad tillukese topsi eest üle 20 euri, aga Umamis on poole odavam. Joogina ta kuigi maitsev ei ole, ikka rohelise tee mõrudus suht intensiivselt, aga samas tekitas tõesti erksust ja rõõmu. Sain proovida matchapulbri ja šokolaadiga keeksi ja kuigi ma keekse ei armasta, viis too küpsetis küll keele alla. Hmm, äkki telliks? Guugeldades leiab väga uhkeid toidupilte, sest see tugev roheline värv jääb hästi ägedalt toidus püsima.

Toiduteemal jätkates tahan end kiita: tegin teist korda elus pasteeti ja see kõlbas täitsa süüa. Kaerahelbe-õunamuffinid tulid ka head välja. Õunu on meil palju, ei teagi, mida nendega teha peale moosi.Täna korjan end kokku ja panen Toome salati hakkama.

Mõnikord mõtlen, et miks oma elu keeruliseks elada. Õpiks nt hommikusöögikokaks, keedaks iga päev natuke aega putru ja viilutaks sinki, siis paneks töö-ukse kinni ja veedaks ülejäänud päeva rahus muid meeldivaid asju tehes.

Posted in Uncategorized | 10 kommentaari